Kannibal turundus veebis

Probleem on tegelikult väga mitmetahuline. Lahendusi otsimas on paljud. On tõsi, et ei reklaamijad ega saidiomanikud – veel vähem aga need, kes oma kampaaniaid täna Internetis ei tee – pole tänase seisuga rahul. Ühed saidid on valinud suure hulga bännerpindade kaudu ärilise tasuvuse tee, kattes ise oma kulud ja teenides täna ka kasumit. Samas kurvastavad nad sellega paljusid oma lugejatest. Teised, nagu mitmed Lääne kvaliteetajakirjanduse väljaanded on valinud teistsuguse tee – hoida oma saidid pea reklaamivabad, üksikute bännerpindadega, teenides seetõttu hiigelkahjumeid ja kattes kulusid omanike või muude tegevusalade tuludest. Kahjuks pole mõlema tee ühendamine kellelgi õnnestunud – täna ei ole pea ükski turundaja nõus maksma ühe silmatorkava netireklaami lahenduse eest sama palju, kui paljude pisikeste, samas ehk mitte nii efektiivsete bännerite eest. Eestis ei ole täna kedagi, kes ostaks korraga välja kõik Delfi või Postimehe reklaambännerid. Maailmas ei leidu kedagi, kes finantseeriks oma ühe reklaamiga Wall Street Journali või Financial Timesi ühe päeva tegevuskulusid. Hea tootmine on kallis, turundusraha on aga vähe.

Veelgi hullem, näiteks uudismeedia vallas saavad lähiaastad olema katastroofilised. Ajalehtede reklaamikäibe aurustumine või nende sulgemine tähendab, et senisest tavameedia tulust enam Interneti sisutootmisele peale ei maksa. Tänane asjade seis näitab, et vanas meedias vähenevad brändireklaami ja turundustsükli esimeste etappide reklaamikulud Internetti ei jõua, nad lihtsalt aurustuvad atmosfääri. Hästi ja kallilt toodetud meedia asendub odava ja kollase, see-eest aga odavaga.

Nii jätkavadki turundajad ja meedia otsinguid, kuidas vesi veiniks muuta. Lahendust, mis kõiki osapooli rahuldaks, pole aga keegi välja pakkuda suutnud. Mõtleme siis koos edasi, katsetame, eksperimenteerime ja proovime. Unustada aga ei tohi, et netiturunduse suhetes peab kõiki häid ja halbu külgi vaagima kõigi osapoolte: nii tavakasutaja, meediapindade, reklaamijate kui teiste vaatenurgast.